Kompostimine

Korralikult tehtud kompost parandab mulla lõimist, rikastades seda orgaaniliste ainete ja mikroorganismidega. Kompost on aias väga heaks väetiseks, kui selles on piisavalt lämmastikku, st kompostimisel on kasutatud lämmastikurikkaid jäätmeid.
Komposti ''valmistavad'' jäätmetest mikroorganismid ja vihmaussid.

Kompostimise põhimõtted

Korraliku komposti saamiseks ning selleks, et jäätmed laguneksid kiiresti ja ei muutuks lihtsalt roiskuvaks ja haisevaks kuhjaks, peab kompostihunnik olema korralikult rajatud.

Kompostihunnik tuleks rajada jahedasse ja varjulisse kohta, kus see kuivab aeglasemalt, kui tuule ja päikese käes.

Kompostihunnikus peab olema piisavalt õhku, niiskust ja lämmastikku. Õhk peab hunnikusse pääsema nii alt kui külgedelt. Kui täheldate komposti kuivamise märke, tuleks seda kindlasti kasta. Lämmastikku tuleks segada hunnikusse siis, kui lisate sinna uut materjali. Lämmastikku sisaldavate lisanditena sobivad  sõnnik (nt granuleeritud kanakaka) ja rohelised aiajäätmed (muruniide, rohitud umbrohi, köögiviljade koored).

Kompostida saab ka lihtsalt aianurka kogutud hunnikus, aga sellised hunnikud on inetud ja kipuvad ka väljast kuivama. Korralikult tehtud, läbimõeldud lahendusega kompostikast võib aga olla aias ka täiesti dekoratiivne element. Vaata lisaks, kuidas saada endale kena kompostikast

Kaubanduses on saadaval ka erinevaid plastmassist kompostereid. Üks halb kogemus on seoses Biolani kiirkomposteriga. Juhendis on see komposter ette nähtud aia- ja köögijäätmete kompostimiseks. Pärast pikki katseid asja toimima saada, lisades jäätmetele küll kanasõnnikut, erinevaid kompostikäivitajaid, sooja vett ja midakõikeveel, tuli tunnistada, et aiajäätmeid selles kastis kompostida ei ole võimalik. Seda arvamust kinnitas ka Biolani esindaja, teatades, et see komposter ei olegi mõeldud aiajäätmete vaid ainult köögijäätmete kompostimiseks...

Kodused kompostikastid võivad olla väga erinevad. Lihtsaim variant on traatvõrgust nelinurkne kast, mille nurkadeks on maasse löödud vaiad ja mille esikülge on võimalik eemaldada.

Komposteeritavad materjalid

Kompostimiseks sobivad aia- ja köögijäätmed, kõik, mis on olnud nö elusad.
Köögijäätmete kompostimises oleks hea kompostikast varustada kaanega, et linnud jäätmeid laiali ei tassiks.
Üheks kiire kompostimise saladuseks on see, et kompostihunnikusse ei tohi koguda suurel hulgal sama tüüpi jäätmeid. Parima tasakaalu saab, kui hunnikus on kolmandik mahlakaid ja rohelisi (lämmastikurikkaid) ja kaks kolmandikku pruune ja kuivanud (süsinikurikkaid) jäätmeid. Rohelised ja kuivad jäätmed tuleks laotada hunnikusse vaheldumisi.
Süsinikurikkad on taimede varred, oksad, õled ja ajalehed (mitte kriitpaber). Kompostimisel ei tohi kasutada taimejäätmeid, mida on herbitsiididega töödeldud ning taimehaigustesse nakatunud jäätmeid. Suuremad oksad tuleks kõdunemise kiirendamiseks peenestada.

Uusi jäätmeid lisades tuleks need laotada hunnikule õhukese koheva kihina. Aeg-ajalt tuleks komposti õhutada, seda ümber kaevates (u kord aastas).

Kui täidate kompostikasti ühe korraga ja materjalide omavaheline suhe on sobiv, võib tekkida nn kuumkompostimine. Sellises hunnikus lagunevad jäätmed palju kiiremini, umbes 6 kuuga. Sellises hunnikus võivad hukkuda ka umbrohuseemned ja haigustekitajad.
Täites hunnikut osakaupa, ei pruugi seal tekkida kuumenemist ja sellises külmas kompostihunnikus toimub lagunemine u aastaga. Kompost on valmis, kui see on muutunud tumedaks ja muredaks. Enne kasutamist oleks hea kompost sõeluda, läbi väiksema silmaga võrgu.

Sügisel aiast riisutavad puulehed, mis palju peavalu tekitavad, saab ära kasutada mullaparandajana. Langenud lehed tuleks koguda peale vihma, siis ei pea neid hiljem kastma. Lehed võib ladustada traatvõrgust kasti või lagundada lihtsalt prügikotis, millele on augud sisse tehtud. Lehtede täielik lagunemine on aeglane protsess, kuid ka poolkõdunenud lehti saab kasutada mullaparandajana.
Lehemuld sisaldab küll vähe toitaineid, kuid on väga hea mulla tekstuuri ja õhustatuse parandaja. Lehemuld sobib hästi ka toalillede mullasegusse, kus seda võib kasutada samasuguste omaduste tõttu turba asendajana.

Kevadtööd aias

Lumi sulab mühinal ja lume alt tuleb välja järjest uusi üllatusi. Enamasti küll ebameeldivaid.
Alustuseks tuleks ette võtta siis päästetööd, et parandada talvega tekkinud kahjustusi.

Puud ja põõsad


Lehtpõõsad, mis lume all olid, taastuvad enamasti lumekoorma sulades ise täitsa edukalt, kui nad just murdunud ei ole. Näiteks on praeguseks kenasti taastunud läikiva tuhkpuu hekk, mis oli täiesti lamandunud lume all ja tundus ilmvõimatu, et algne kuju taastuda võib.

Ära tuleks lõigata  murdunud ja metsloomade kahjustatud oksad - peenemad sobiva kasvusuunaga pungani ja jämedamad tüve juurest. Puupalsamit on mõtet kasutada jämedamate okste lõikekohtadel, vahetult peale lõikamist.

Igihaljastel rododendronitel tuleks murdunud oksad ära lõigata ja kui oksad on liiga lääpa vajunud, siis need üles siduda. Samuti tuleks toimida okaspuudega, milledel jäid sügisel oksad kinni sidumata ja on nüüd leinavormi kuju võtnud. Lumekoorma all küüru vajunud taimi tuleks toestada ja sirgu sikutada, sidudes nad nt mõne vaia külge. Sedasi toestatult ja seotult omandavad nii rodod kui ka okaspuud peagi meie poolt soovitud kuju ja toed ning nöörid võib eemaldada.

Okaspuude ja rodode varjutuskangaste eemaldamisega ei ole vaja kiirustada. Oodata tuleks, kuni lumi ja maa on täielikult sulanud, nii umbes aprilli lõpuni ja teha seda siis sombuse ilmaga.

Viljapuid ja -põõsaid võib lõigata kuni pungade puhkemiseni.
Ilupõõsastest võib varakevadel lõigata ja noorendada neid põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Loe lisaks viljapuude ja -põõsaste ning ilupõõsaste lõikamisest

Roosid

Enne aprilli lõppu ei ole vaja talvekatteid eemaldada. Väga soojal ja päikeselisel päeval võiks katteid pisut avada ja roose nii tuulutada. Aga mitte eemaldada katteid täielikult!
Talvekatted tuleks eemaldada, kui maapind on täielikult sulanud ja tahenenud ning suured öökülmad möödas, nii umbes maipühade ajal.
Neid roose, mis on praegu katmata, tuleks kaitsta päikese ja öise pakase eest.

Püsikud

Püsikud ja kõrrelised, mis jäid sügisel  maha lõikamata (nii ongi parem), võib maapinna lähedalt maha lõigata ja nende ümbert pinnast kobestada. Kobestamisel võiks lisada ka väetist. Parim väetis on kompost!

Muru

Kui maapind on tahenenud saab riisuda muru ja õuepealset. Murule teeb riisumine ainult head, mõnus seljasügamine:) Peale lume sulamist võib murule anda ka kevadväetist.

Igasugune keemiline samblatõrje murust, on mõttetu!
Sammal tekib, kui muru kasvab liiga varjulises kohas, on liigniiske, pinnases on  toitainete puudus või on kasvupinnas happeline. Kui neid põhjuseid ei ole võimalik likvideerida, siis keemiline samblatõrje annab ainult lühiajalise tulemuse.
Happelise pinnase puhul aitab, kui kasutada lubiväetist ja toitainete puudusel kasutada muruväetist. Liigniiskuse korral tuleks kaevata kraave või paigaldada drenaaž.
Tegelikult ei ole ju mõtet loodusega võidelda vaid teda tuleks aktsepteerida ja ennast kohandada.  Sammal on ju tegelikult ilus - roheline ja mõnus pehme jala all (kujutan ette, kuidas paljudel, seda lugedes turjakarvad turri lähevad, et mis mõttes sammal murus ja ilus:)) ning selle asemel, et pidada lõputut ja ebavõrdset võitlust samblaga, võiks hoopis mõelda, kuidas seda olukorda sobivalt ära kasutada. Näiteks võiks varjulisse kohta, kus sammal vohab kujundada varju- ja samblaaia.Tofukuji west moss garden, Kyoto
Foto: http://www.hotaruimages.com/keyword/zen/1/638093955_
jbKnS#638091662_6uasN

Nipet-näpet...

Toas või köetavas kasvuhoones on nüüd viimane aeg kasvama panna pikemat kasvuperioodi vajavad maitse- ja suvelilletaimed.
Amplitesse ja pottidesse õues,võib kasvama panna juba võõrasemasid. Võõrasemade taimed kannatavad kuni -9 kraadi, see võtab küll õied ära, aga taim ise jääb ellu. Kui lubab krõbedamat külma võib potid ju külma eest sisse tõsta.

 



 

Natuke rukolast

Rukolaga ehk põld-võõrkapsaga on ilmselt nii, et ta kas meeldib või ei meeldi, aga ükskõikseks ta ei jäta. Meil kutsutakse seda taime nn moetaimeks, tegelikult on rukola juba aastatuhandeid tuntud ja kasutatud maitse- ja ka ravimtaim.

Paljud ilmselt ei teaks, mis taimega on tegemist, kui kasutada eestikeelset nimetust põld-võõrkapsas, kuna enamasti kutsutakse teda ikka rukolaks.
Rukola all tuntakse meil tegelikult kaht liiki: üheaastast põld-võõrkapsast (Eruca vesicaria) ja  püsikut võõr-liivsinepit (Diplotaxis tenuifolia). Maitse poolest suhteliselt sarnased, aga võõr-liivsinep on vängem.

Mõlemad liigid kuuluvad ristõieliste sugukonda aga eri perekonda, ehk siis võõrkapsa ja liivsinepi perekonda.
Mõlemat on väga lihtne kasvatada. Sobib tavaline parasniiske aiamuld ja kasvukoht võib olla ka varjuline. Püsik võõr-liivsinep kasvab küll paremini kasvuhoones, on sedasi varasem ja ei lähe seal paksu lumikatte all hauduma. Liivsinepit võiks kasvatada ka maitsetaime konteinerites, ta on küllaltki dekoratiivne oma kõrgete õievarte ja kollaste õitega.

Rukola e põld-võõrkapsas on üheaastane, tema seeme idaneb väga kiiresti ja võrseid saab tarvitada juba paarikümne päeva pärast. Põld-võõrkapsast on ka väga hea praegu kevadel aknalaual kasvatada. Ta ei vaja palju valgust ja kasvab kiiresti, rahuldades nii meie kevadist vitamiininälga. Kastmisega ei tohi koonerdada aga ka liialdada. Muld peaks olema kogu aeg parajalt niiske.
Avamaal kasvatades võib suve jooksul teha mitu külvi paarinädalase vahega. Siis on kogu aeg võtta värskeid lehti, mis on maitsvamad ja väärtuslikumad.

Põld-võõrkapsas kasvab looduses mõnekümne sentimeetri pikkuseks, pottides kasvatamiseks eelistatakse aga lühivarrelisi sorte.
Toiduks tarvitatakse põhiliselt lehti, aga ka seemned on väga head toidu maitsestamiseks.
Rukolat võib lisada salatitele, võileivale ja ka soojadele roogadele, kuid seejuures tasub teada, et isegi lühike aeg kuumutamist muudab tema lõhna ja maitse märgatavalt nõrgemaks.
Värskelt rukolalehed eriti kaua ei säili, suurema koguse korral on abi kas lehtede kuivatamisest või sügavkülmutamisest.
Rukolat kasutatakse palju Vahemere maade toitudes.

Rohkem või vähem kibeka maitsega lehtedele annavad omalaadse lõhna orgaanilised lenduvad väävliühendid. Lehtede piprase, kibeka maitse tingivad nende söömisel ja seedimisel tekkivad sinepiõlid.

Salatitaimena on rukola üsna lahja suutäis: sajagrammine lehepunt annab vaid 25–35 kilokalorit. Vähene energiahulk tuleneb nii lehtede veerikkusest kui ka tagasihoidlikust süsivesikute, valkude ja lipiidide sisaldusest. Samas on põld-võõrkapsa lehtedes rohkelt kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid. Vitamiinidest on põhilised B-rühma vitamiinid ja vitamiin C ning  ka vitamiinid A ja E.  Mikroelementidest on rukolalehtedes arvestatavalt mangaani ja seleeni.

Rukolat on kasutatud ka ravimtaimena, tema värsketel lehtedel on mikroorganisme hävitav toime. Sissesöödult soodustavad lehed seedenõrede eritumist ja vee eemaldamist organismist.

Rukola salat

Kogus: kahele
Vaja läheb:
suurem kimp rukolat
1 tomat (keskmine või suurem)
väike kurk
peakapsast (mõned suuremad lehed või paar peotäit lõigutult)
1/2 spl äädikat
suhkurt
pipart
soola 

Haki rukola, tomat, kurk ja kapsas väikesteks tükkideks. Lisa äädikas, natuke vett. Sega läbi ja maitsesta suhkru, soola ja pipraga.

Mõnusalt mõrkjas ja vitamiinirikas salat!  Head isu!:)

 

Kasutatud allikad: U. Kokassaar Poes rukola, maakeeli põld-võõrkapsas, Eesti Loodus
K. Kurg  Mõru-mõnus rukola, Maakodu

Toalillede ümberistutamine

Juba tükk aega olen tahtnud kirjutada toalillede ümberistutamisest, aga ei ole mahti saanud.  Praegu on aeg sisustatud põhiliselt õunapuude lõikamisega. Nüüd otsutasin, et tuleb lihtsalt maha istuda ja asi valmis kirjutada.

Millest siis alustada?

Kõige pealt tuleks vast vaadata, milliseid taimi oleks üldse vaja ümber istutada. Suuremaid ja vanemaid taimi ei ole igal aastal vaja uude potti istutada. Ümberistutada tuleks aga  noori ja kiirekasvulisi taimi.
Parim aeg ümberistutamiseks on kasvuperioodi algus ehk kevad. Taimede istutamiseks tuleks kasutada spetsiaalset toalillemulda, aiamuld võib sisaldada haigustekitajaid ja kahjureid. Aiandus- ja lillepoodides on müügil erinevaid mullasegusid happelist või  aluselist mulda eelistavatele taimedele ja ka neutraalse pH-tasemega mullasegusid. Kui ei ole teada, millist mulda ümberistutatav taim eelistab on kõige targem kasutada neutraalset mullasegu. Kärneri kogemuste põhjal on väga hea Kekkilä lillemuld, mis sobib kõigile toataimedele. Siiski kaktuste puhul tuleks mullale lisada liiva ja natuke peeneteralist kergkruusa või valida spetsiaalne kaktuse mullasegu.

Millist lillepotti valida?

Uus pott ei tohiks olla eelmisest väga palju suurem, umbes 2-3 cm.
Kas valida savi- või plastpott? Oma eelised ja puudused on mõlemal potil ja ei saa küll öelda, et plastpott oleks halb ja sinna istutada ei tohiks.
Savipoti pind on poorne ja hingab paremini kui plastpott, kuid poorsuse tõttu kaotab ka palju niiskust ja taimele vajalikke toitaineid. Plastpott hoiab hästi niiskust ja toitaineid ja seal on head soojusolud, mis taimekasvule hästi mõjuvad. Lisaks sellele on plastpoti eeliseks ka tunduvalt soodsam hind, kui savipotil.

Kuidas istutada?

Ümberistutatava taime potti tuleks õrnalt muljuda, et muld poti küljest lahti lööks ( seda ei saa küll teha savipotiga). Pott keerata kummuli ja tõmmata taim õrnalt potist välja. Juurtelt tuleb eemaldada vana muld ja ära lõigata surnud, katkised ja haiged juured. Sellest ei ole abi, kui taim asetatakse uude potti koos vana mullaga ja lisatakse veidi värsket mulda. Vana muld tuleb täielikult asendada värske ja toitaineterikka mullaga, siis on ümberistutamisest ka kasu.
Poti põhja võiks panna mõne sentimeetri jagu kergkruusa, et liigne kastmisvesi taime juurte ümbert ära valguks.
Taime tuleb hoida poti keskel ja hakata vähehaaval juurte ümber mulda lisama, seda järjest sõrmedega kinni vajutades. Istutatav taim peab potis jääma esialgsele kasvukõrgusele ja poti servast võiks jätta paar sentimeetrit vaba ruumi, et kastmisvesi üle poti serva ei hakkaks voolama.
Lõpuks tuleks ümberistutatud taim korralikult läbi kasta (v.a. kaktused, neid ei tohi paar päeva peale ümberistutamist kasta), vesi aitab taimel paremini juurduda.

Ümberistutatud taimi ei ole vaja väetada 2-3 nädala jooksul, peale istutamist, sest kasvumullale  on juba lisatud taimele vajalikke toitaineid.

Õitsvaid taimi on parem ümber istutada peale õitsemist!

Kõiki toataimi võiks nüüd kevadel ka tolmust puhastada, kas niiske pehme lapiga ( müügil on ka spetsiaalsed Substrali niisutatud salvrätikud taimede puhastamiseks) või viia taim mõnusa sooja dušši alla ja pesta veega lehed tolmust puhtaks.
Jälgida tuleks ka, et taimed, mis talvel said pimeduse tõttu aknale lähemale toodud, nüüd ereda kevadpäikese käes ära ei kõrbeks!

 

Kevadine puude ja põõsaste lõikamine

Hakkab kätte jõudma jälle see aeg, kus tuleb välja otsida oksasaed, -käärid ja muud kevadiseks puude ja põõsaste lõikamiseks vajalik riistvara.
Milliseid puittaimi siis kevadel lõigata ja kuidas?

Õunapuude ja teiste viljapuude ning -põõsaste lõikamine

Viljapuud

Õunapuude ja ka pirnipuude lõikamise eesmärgiks on kujundada valgust ja õhku läbilaskev võra, et igal aastal korralikku saaki saada. Mida hõredam on võra, seda paremini kasvavad oksad ja viljad ning seda vähem levivad seenhaigused.

Tavapäraselt on viljapuid lõigatud kevadtalvel - nullilähedase õhutemperatuuri saabumisest kuni pungade puhkemiseni. Tugevate miinuskraadidega puid lõigata ei tohi, sest siis võivad puule tekkida raskesti paranevad haavad.
Lõigata võib ka suvel, kuigi siis on õhus palju haigustekitajaid, aga samas on ka  puude vastupanuvõime haigustele suurem . Suvise lõikuse eelis on ka see, et puu ei kasvata nii palju vesivõsusid, kui kevadise lõikusega.
Suvel on parem lõigata külmakahjustunud viljapuid, siis on kahjustuse suurus kõige paremini nähtav.

Viljapuudelt lõigatakse ära kuivanud, murdunud ja vigastatud, võra sisse kasvavad, täiesti püstsuunas kasvavad, otse allapoole suunduvad ja ristuvad oksad. Okste lõikamisel ei tohi jätta oksatüükaid, need hakkavad mädanema ja sealt edasi läheb mädanik juba puu tüvesse. Püstised oksad soodustavad puu kasvu ja rõhtsed viljumist.

Kui puu on olnud kaua lõikamata, siis tugev noorenduslõikus tuleks jaotada 2-3 aasta peale ja korraga ühel aastal tohiks ära lõigata kuni 20% võra kogumassist.
Lõikamisega vähendatakse nii puu kõrgust kui ka laiust, st vähendatakse puu võra läbimõõtu. Liiga suure lõikuse tagajärjel jäävad puu juured nälga ning see nõrgestab puud.

Õuna- ja pirinipuude lõikus on suures osas sarnane. Ploomi- ja kirsipuid e luuviljalisi tuleks aga lõigata tagasihoidlikumalt. Korraliku saagi saamiseks soovitatakse ploomi- ja kirsipuude võra tihedamaks jätta. Noori luuviljalisi puid kärbitakse rohkem, et puu võra madalam hoida. Kandeeas puude lõikamine seisneb põhiliselt võra harvendamises ja üksikute pikkade okste kärpimises. Tugevat noorenduslõikust ploomi- ja kirsipuudel, nagu seda tehakse õuna- ja pirnipuudel, teha ei saa, sest nende noorenemisvõime ei ole kuigi suur uinuvate pungade vähesuse tõttu.

Marjapõõsad

Ka marjapõõsaste lõikamine on tähtis, et saada neilt korralikku saaki. Parim aeg marjapõõsaste lõikamiseks on sügisel, kuid kui see on sügisel tegemata jäänud võib ja tuleks see nüüd kevadel ette võtta. Õigem oleks lõigata veidi igal aastal, siis on saak ka korralikum. Mustal sõstral peetakse parimaks, kui põõsal on 8-12 maapinnast välja kasvavat hästi arenenud oksa, punasel sõstral 12-16 ja karusmarja põõsal 20-30 hästi arenenud põhioksa. Vanad oksad lõigatakse maha kuni maapinnani, tüügast jätmata. Okste tippe ei kärbita, sest see põhjustab ''luudade'' teket.

Vaarikatel eemaldatakse igal aastal nii saaki kandnud kui ka liiga peened oksad ja lisaks ka haigustest ja kahjuritest kahjustatud noored varred. Tugevate külgvõrsete arenguks kärbitakse kevadel oksatippe.

Ilupõõsaste lõikamine

Ilupõõsaste oskuslik lõikamine suurendab nende õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi nende vananemist.

Ilupõõsaste lõikamise aeg sõltub nende õitsemise ajast, kas põõsas õitseb kevadel või suvel. Varakevadel lõigatakse neid põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikust kasvanud sama aasta võrsetele. Kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsevate võrsete kasvu. Sellised põõsad on näiteks aroonia, budleia, jaapani enelad, puis- ja aedhortensia, kibuvits, roos,kikkapuu, kontpuu, leeder, suur läätspuu, lodjap-põisenelas, pihlenelas, põõsasmaran, sarapuu.

Suvel (osad ka kevadel nt forsüütia ja mandlipuu),kohe  peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. Sellised põõsad on: deutsia, ebajasmiin, ebaküdoonia, tara-, tuhkur- ja kolmehõlmaline enelas, forsüütia, jaapani kerria, kolkvitsia, kuldvihm, kuslapuu, leetpõõsas, lodjapuu, harilik lumimari, mandlipuu, võnk-pärgenelas, harilik ja ungari sirel, veigela, viirpuu.

Kui ilupõõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta põõsa noorendamine.
Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10cm kõrguselt maapinnast. Sellist noorendamist võib teha sellistel põõsastel, mis kasvatavad piisavalt uusi võrseid, nt kontpuu. Kontpuud kevadeti tugevasti tagasi lõigates annab põõsas palju erksavärvilisi noori võrseid.

Loe ka ilupuude lõikamisest...

Kui tekib küsimusi, ei julge ise või ei ole aega aias puid-põõsaid lõigata, siis küsi julgesti nõu ja abi! Aitame rõõmuga:)!

 

Liblikad aias

Talvel, värvivaesel ajal, on hea mõelda sellele, kuidas oma aeda rohkem värve ja elu saaks tuua. Lisaks lillede värviküllusele oleks tore kohata oma aias ka kauneid liblikaid, kui väikeseid õhuõisi. Nad muudavad aia põnevamaks ja kaunimaks. Ühtlasi annaks see ka tunnistust aia liigirikkusest ja loodussõbralikkusest.

Liblikad, Lepidoptera

Liblikad kuuluvad täismoondeliste putukate hulka. Niisuguste putukate elus on neli etappi: muna, vastne (liblikate puhul nimetatakse seda röövikuks), nukk ning valmik.  Kõigepealt on liblikas muna, mille emaliblikas toidutaimele muneb.

Maailmas on senini kirjeldatud 250 000 liblikaliiki, Eestis 897  suurliblikat ja üle 1000 pisiliblika.

Päeval võib nendest kohata ainult üht väikest osa, kuna enamik on aktiivsed hämaruses või öösiti. Eestis on andmeid 116 päevaliblika liigi kohta. Meie aedades võib  kohata päevapaabusilma, koerliblikat, lapsuliblikat, nõgeseliblikat, leinaliblikat, mõningaid sinitiivalisi ja admirali ( kes on meil nn rändliblikas, ta tuleb meile lõuna poolt), lisaks veel sellised liblikad, keda kahjuriteks peetakse nagu näiteks suur- ja väike-kapsaliblikas, naeriliblikas. Ööliblikatest satelliitöölane, oblikaöölane, suur-punasuru, silmiksuru, sirelisuru, nõgeseleedik, laikleedik, hele-pisivaksik, roheline kirivaksik, õunapuu-kääbusvaksik.

Liblikad on olnud Eestimaa suvede üheks lahutamatuks osaks. Ja kevadel on nad ikka olnud ühed esimesed kevadekuulutajad. Meie vanarahval oli juba oma arvamus kevadel nähtud esimese liblika kohta, see ennustas milline tuleb eelolev suvi. Kollast liblikat nähes pidavat tulema päikeseline suvi. Kirju liblikas ennustas mitmekesist ja põnevat suve, valge liblikas aga rasket ja must kurba suve.

Liblikaid ohustavad tegurid.

Liblikaid ohustavad toidutaimede nappus. Paljud toidutaimed on liigid, mida  me peame umbrohtudeks, mis me ära mürgitame või lihtsalt välja kitkume.

Ohtlikud on liblikatele ka putukamürgid ehk pestitsiidid. Mürgid tapavad liblikad ja nende röövikud, aga on kahjulikud ka neid söövatele lindudele ja putuktoidulistele loomadele. Seetõttu on targem kasutada kahjuri- ja umbrohutõrjeks keskkonnasõbralikke meetodeid.

Liikide arvukuse kahanemises on tihti süüdi ka elupaikade hävimine, mis toimub näiteks kinnisvaraarenduse ja tee-ehituse, samuti üha tiheneva liikluse tõttu.

Kuidas muuta aed liblikate jaoks ligitõmbavamaks, mida selleks teha.

Liblikate liigirohkuseks on väga oluline väikebiotoopide olemasolu, paljud liigid kasutavad elamiseks ja toitumiseks kultuurmaastikel paiknevaid looduslikke elupaiku­­­- väikebiotoope.

Liblikaid kaitsta saame neile sobivaid elupaiku luues või säilitades. Maailmas kogub üha enam poolehoidu loodusega kooskõlas toimuv aiapidamine. Loodussõbralik aed ei tähenda hooldamata aeda. Aia suurus ei ole samuti olulisim tegur, mis määrab selle kasulikkuse elukeskkonnana. Loodussõbraliku aiapidamisega muudetakse aiad eluslooduse jaoks väärtuslikeks aladeks, see muudab aia väärtuslikumaks ka inimeste jaoks.

Välja tuleks uurida, millised liblikad aia ümbruses elavad, et neile sobivaid toidutaimi aias kasvatada. Liblikatele on vajalik ka päikesepaisteline aiaosa. Aktiivseks liikuma hakkamiseks on liblikatel vaja, et väline soojusallikas nende kehatemperatuuri teatud kõrguseni kütaks.

Paljud liblikad ei ela aedades seetõttu, et seal ei kasva nende röövikute jaoks vajalikke toidutaimi, seega oleks vajalik aias kasvatada liblikaröövikute jaoks olulisi toidutaimi. Mitmete liblikaliikide, näiteks nõgeseliblika, koerliblika, lapsuliblika, päevapaabusilma paljunemine sõltub kõrvenõgese  olemasolust ja kui nad seda ei leia, siis mingi muu taim seda ei asenda. Aeda võiks jätta kuskile varjulisemasse kohta kasvama lapikese, kus kasvab ka kõrvenõges ja põldohakas.

Sageli nukkuvad ja talvituvad röövikud kuivanud taimestiku sees. Seetõttu võiks sügisel aeda mitte liiga hoolsalt korda teha, vaid oodata kuivanud taimevarte koristamisega kevadeni.

Aias tuleks kasvatada nektarirohkete õitega taimi, mis on olulised liblikavalmikute jaoks.
Liblikavalmikutele meelepärased toidutaimed on kultuurtaimedest: sirelid, kukeharjad, kobarpead, astrid, monardad, habenelgid, harilik kirikakar, harilik siniliilia, harilik öölill, purpur siilkübar, tähkjas liatris, uniohakad, Davidi budleiad, heleeniumid, ohakad, tulinelgid, leeklilled; looduslikest taimedest: harilik äiatar, harilik kukesaba, harilik vaarikas, harilik vesikanep, harilik võilill, hiireherned, ohakad, raudrohud, jumikad ja maitsetaimedest: liivateed, mündid, salveid, harilik iisop, harilik pune, murulauk, tähkjas lavendel.

Oluline on ka liblikatele varjumisvõimaluste loomine, selleks sobivad aias kasvavad ronitaimed, põõsad ja ka amplitaimed. Võimaldada tuleks liblikatele ka ligipääs veele. Betoonservaga aiatiigist ei ole kasu, kuna liblikad saavad vett imeda märjalt pinnaselt, parim on niiske porine pind.

Seda kõike arvesse võttes on võimalik luua aed, mis harmoneerub loodusega on liigirikas, värvikirev ja täis elu! Kas pole tore!!

Aedniku toimetused veebruaris

Päike käib juba kõrgemalt ja päevad on valgemad ja pikemad. Nüüd saab asuda jälle külvama ja istutama, esialgu küll veel tubastes tingimustes.
Tomatid ja paprikad, mis vajavad pikemat kasvuperioodi tuleks juba külvikasti kasvama panna. Samuti on veebruaris aeg külvata mõningaid suvelilli, nt päsmaslill, raudürt, pruudisõlg, lõvilõug, kivikilbik ja peiulill. Üle võiks  vaadata oma seemnevarud ja kontrollida nende säilivusaegasid. Uute seemnete soetamist ei tasu jätta viimasele hetkele, sest paremad ja põnevamad seemned kiputakse kiiresti ära ostma. Kindlasti tasuks katsetada mõne põneva uue sordiga köögiviljade või lilleseemnete valikust.
Aknalauale võib kasvama panna põld-võõrkapsast ja salat-kressi, mõlemad on kiire kasvuga ja valgustingimuste suhtes leplikumad. Mulda võiks otsa pidi pista ka mõne söögisibula mugula, värske roheline kulub vastu kevadet hädasti ära.
Kellel kodus mõni nurru-vurruline lemmikloom võiks ka nende jaoks kasvama panna natuke muru- või viljaseemneid, et nad oma värskeisuga toalilledele liiga ei teeks.

Käes on ka aeg toalillede ümberistutamiseks. Taimed, mis vajavad suuremat istutuspotti võib nüüd rahulikult ümber asustada, sest kohe on alagamas hoogne kasvuperiood ja siis on taimel hea juured värskesse mulda ajada ja sealt toitaineid hankida. Toataimede ümberistutamiseks on parim aeg veebruarist jaanipäevani.
Peale istutamist ei ole vaja taimi vähemalt kahe nädala jooksul väetada, sest kasvumulda (kui istutamiseks kasutatakse ikka poest ostetud mullasegusid) on juba lisatud taimedele vajalikke toitaineid. Kindlasti tuleks aga hoolsamalt kasta peale istutamist, sest vesi soodustab kiiremat juurdumist.
Taimi, keda ei ole vaja ümber istutada võib hakata nüüd jälle  tavalise normi järgi väetama.

Aias peaksid praeguseks olema kõik õrnemad okaspuud varjutuskangaga või kuuseokstega kaetud, sest ere päike ja krõbe pakane võivad tekitada okaspuudele päikesepõletusi (füsioloogilist põuda). Loe täpsemalt okaspuude varjutamise kohta.
Viljapuudele võivad päevane ere päike ja temperatuuride suur kõikumine, tekitada päikeselõhesid. Selle vältimiseks valgendatakse puude tüvesid, aga võib ka  ümber tüve keerata heledamat ja tugevamat paberit.
Veel jõuab koguda pookeoksi, enne kui suur kevad kätte jõuab ning saab hakata pookima.

Päikest ja mõnusat kevadeootust!

Kärneri nipid talvemasenduse vastu

Talv on aednikule puhkuse, hingetõmbamise ja enese täiendamise aeg. Enne märtsi aga poeb sisse kannatamatus ja rahutus - millal ometi saab jälle sõrmed mulda suruda ja tegutsema asuda...

Mida siis teha, et see nn talvemasendus ei murraks ja pea ei oleks täis musti mõtteid?

Kõigepealt jalad kõhu alt välja ja jalutama! Välja valgust ja värsket õhku nautima.  Jälle on see aeg, kus saab imestada ja rõõmustada, et õhtud ja hommikud on juba valgemad, päevad pikemad. Sellest ei väsi vist kunagi! Inimene on juba kord valgusnõudlik liik!
Jalutada on mõnus, värsket õhku sisse hingata ja ringi vaadata enda ümber. Las jalad viivad, kuhu nad viia tahavad! Pilgu võib suunata silmapiirile või enda ümber, ei ole mõtet, hirmus komistada ja kukkuda, jalge ette vaadata, ümberringi on nii palju huvitavat ja kaunist, mis jääks siis ju nägemata.

Ja vaadata ning kuulata on juba palju. Pajud on täis valgeid tupse - pajutibud on koorunud. Kuskil kraavis vuliseb juba mõni arglik veenire ja rasva- ning sinitihane on laulu lahti löönud. Siiani oli tihastel ja teistel pisikestel sulelistel pidev mure oma kõhu täitmisega ja energia varumisega, nüüd tundub, et energiat hakkab üle jääma ja igal pool on kuulda rasvatihase lõbusat sitsikleidi kiidulaulu ja teisedki linnukesed on hakanud rõõmsamalt säutsuma.
Kuula rasva- ja sinitihase laulu...rasva-ja-sinitihane-fred-jussi-audio

Kõikjal on tunda juba sünnipäeva ootust - kevade sünnipäeva! See magus-valus ootus ongi ju kõige mõnusam.  Oodata ja teada, et kohe-kohe on käes see aeg, kus saab asuda tegutsema, looma, nautima, õitsema ja ka armuma...

Mõnus jalutuskäik tehtud on aeg hellitada oma keha ja meeli mõnusa sooja dušši (saun on muidugi veel parem) ja meresoola kehakoorijaga. Meresoola kehakoorija, mis lõnab mõnusalt ja rahustavalt lavendli järele on Kärneri enda valmistatud ja  Kärneri ja sõprade peal testitud.
Talvekülmadest parkunud ja väsinud nahka kehakoorijaga hõõrudes võib kujutleda sinilillasid lavendli õisikuid tuules õõtsumas ja mõnusat suvist sooja tuuleõhku oma keha paitamas. See on totaalne nauding nii ihule kui meeltele.

Ja meeled ongi jälle positiivselt laetud ja keha kerge kui liblikal. Las tulla need tuisud ja külmad, need kõik on talve viimased vastuhaku katsed ja on jäänud veel pisut-pisut enne kui kevad oma elurõõmuga kõike puudutab ja nakatab!

Okaspuude ja rododendronite varjutamine

Veebruarist hakkab päike juba kõrgemalt käima ja soemalt paistma, ergutades taimi kasvama. Soe päike paneb igihaljastel taimedel lehtedes või okastes mahlad liikuma ja vesi aurustub lehe või okka pinnalt. Kuid külmunud pinnasest ei saa juured vett kätte, jättes nii võrsetel olevad lehed või okkad janusse. Seda nimetatakse füsioloogiliseks põuaks - lehed või okkad kuivavad vee puuduses.
See aasta on küll füsioloogilise põua tekkimine tõenäoliselt  väiksem, kuna lumi tuli külmumata pinnasele ja väga krõbedat pakast pole olnud, mis oleks pinnase läbi külmutanud. Kuid targem on siiski karta, kui kahetseda ja igihaljad õrnemad liigid varjutuskangaga kinni katta.

Kui taimed on lume all, siis ei ole neid küll mõtet sealt välja hakata kaevama, et neid kangaga kinni katta. Nii võib aitamise asemel taimedele hoopis kahju teha.
Tuleks lihtsalt jälgida, kui päike hakkab lund taime ümbert ära sulatama ja taim jääb ereda kevadpäikese kätte, tuleks varjutuskangaga või kuuseokstega teda päikese eest kaitsta.

Segi ei tohi ajada varjutuskangast ja katteloori! Katteloori ei tohi mingil juhul kasutada varjutamiseks, kuna see tekitab vastupidise efekti. Katteloor loob taime ümber mõnusa sooja keskkonna, ergutades nii taime mahlade liikumist okastes või lehtedes ja tulemuseks on jällegi füsioloogiline põud.
Varjutuskangas on tumeroheline ja auklik nagu sibulavõrk, see ei soenda taime vaid varjab seda päikese eest. Küsitav on küll see tumeroheline värv, mis tegelikult ju tõmbab päikese valgust, aga selline see juba kord on ja siiani on ka aidanud!
Madalamaid taimi saab varjutada ka kuuseokstega, lükates oksad otsapidi maase (lumme) ja sidudes ülevalt ladva juurest oksad kokku. Jälgida tuleb, et kõik võrse otsad ja noored kasvud saaksid katte alla.
Varjutama peaks kuni aprilli teise pooleni, kui maapind on täielikult üles sulanud, enne ei tohiks kangast või oksi taime ümbert või pealt  ära võtta.

Varjutada tuleks okaspuid kindlasti paaril istutamisjärgsel aastal, sest noorte puude juurestik on pinnale lähemal ja külmub kergesti läbi.
Varjutamist vajavad kindlasti pukspuud; rododendronid, mis kasvavad päikesele avatud kohas; ida-elupuu ja hariliku elupuu sordid; jugapuud; kadakate liigid ja sordid; ebaküpressid ja kanada kuusk 'Conica', 'Alberta Globe' jt sordid. Varjutamist ei vaja harilik kuusk ja mänd ning heitlehised rododendronid!
Rododendronite varjutamise kohta vaata lisaks- http://www.maaleht.ee/news/video/aiandus/video-talveks-katmine-on-rododendronile-ohtlik.d?id=3543789

Lisaks okaspuudele ja rododele vajavad varjutamist ka igihaljad padjandtaimed kiviktaimlates.
Praegu katab neid kaitsev lumekiht, kuid ka siin tuleb jälgida, et kui taimed lume alt välja sulavad, tuleks neile kuuseoksad peale laotada.
Lumekiht võib muutuda ohtlikuks pärast sula, kui selle peale tekib jääkoorik, mis ei lase õhku läbi, siis tuleks koorikusse augud torkida või koorik hoopis eemaldada.

Lisaks taimede varjutamisele tuleks aias kaitsta ka, näriliste ja metsloomade eest, viljapuid.
Viljapuude tüve ümbert tuleks lumi kõvasti kinni tallata, et hiired ei pääseks lume all puu koort kahjustama. Tüvede ümber võib siduda ka tugevamat paberit, et jänesed koorele ligi ei pääseks. Läbi aegade on kasutatud ka rohelist seepi, millega on viljapuude tüved kokku määritud ja lupjamist, mis aitab ka päikesepõletuse vastu.
Tegelikult võiks metsloomadele panna aeda mõne kaseviha, õunu või porgandit, et neid viljapuudest eemal hoida. Sest eks nad tule meie aeda ju tühja kõhu pärast ja toitu otsima, mida nad mujalt enam ei leia!

Praegu on õige aeg tellida aiakujundusprojekt!

Enne kevade tulekut, kui aias läheb kiireks askeldamiseks, on praegu hea rahulikult läbi  mõelda, mida oma aias muuta või milline võiks tulevane aed välja näha. Võib sirvida erinevaid aiakujunduse raamatuid ja uurida internetist.
Kindlasti tasuks nõu pidada spetsialistidega, kui olete otsustanud oma aia ise kujundada ja rajada. Aiakujundajalt saate nõuandeid, millist kujundusstiili võiks järgida, milliseid taimi valida, mis teie aias hästi kasvaksid, kuhu rajada puhkenurk, tarbeaed või roosipeenar. Spetsialisti nõuanded on vajalikud, et vältida hilisemaid ümbertegemisi ja liigset raha kulutamist.

Tellides praegu kujundusplaani, saab kevade saabudes juba alustada töödega.  Aia kujundusplaani järgi saab koostada eelarve, et näha, mis aia rajamine maksma läheb.Samuti saab planeerida, kas rajada aed järk-järgult, jaotades kulutusi, või kõik korraga. Loe täpsemalt haljastusprojekti kohta...
Ükskõik kui väike või suur teie aed ka poleks, asugu see siis linna südames, aedlinnas või maal, saab seda stiilselt kujundada, et sellest rõõmu tunda,puhata ja nautida. Teie aed on teie kodu laiendus!

Otsustades kasutada aiakujundaja abi, ei ole vaja muretseda, et lumega ei saa aiaruumi üle vaadata, et ülevaadet saada ja sobivat kujundust sinna planeerida. Aiakujundajatel on hea kujutlusvõime ja fantaasia ning  arutades läbi teie soovid ja vajadused ning  üle vaadates avanevad vaated ja tingimused selles aias, oskame pakkuda parimaid ja põnevamaid lahendusi teie aeda.

Tellides meilt eskiisjoonise koos rajamisega saate joonise tasuta!

Küsige julgesti nõu ja abi!

Kärner ja KO - Aedade ja haljasalade kujundamine, rajamine ja hooldus

Aedade ja haljasalade kujundamine, rajamine ja hooldus

Tel +372 5567 3125, info@karner.ee

Soodsad soojuspumbad

  • Telli postitused e-mailile