Talvel, värvivaesel ajal, on hea mõelda sellele, kuidas oma aeda rohkem värve ja elu saaks tuua. Lisaks lillede värviküllusele oleks tore kohata oma aias ka kauneid liblikaid, kui väikeseid õhuõisi. Nad muudavad aia põnevamaks ja kaunimaks. Ühtlasi annaks see ka tunnistust aia liigirikkusest ja loodussõbralikkusest.
Liblikad, Lepidoptera
Liblikad kuuluvad täismoondeliste putukate hulka. Niisuguste putukate elus on neli etappi: muna, vastne (liblikate puhul nimetatakse seda röövikuks), nukk ning valmik. Kõigepealt on liblikas muna, mille emaliblikas toidutaimele muneb.
Maailmas on senini kirjeldatud 250 000 liblikaliiki, Eestis 897 suurliblikat ja üle 1000 pisiliblika.
Päeval võib nendest kohata ainult üht väikest osa, kuna enamik on aktiivsed hämaruses või öösiti. Eestis on andmeid 116 päevaliblika liigi kohta. Meie aedades võib kohata päevapaabusilma, koerliblikat, lapsuliblikat, nõgeseliblikat, leinaliblikat, mõningaid sinitiivalisi ja admirali ( kes on meil nn rändliblikas, ta tuleb meile lõuna poolt), lisaks veel sellised liblikad, keda kahjuriteks peetakse nagu näiteks suur- ja väike-kapsaliblikas, naeriliblikas. Ööliblikatest satelliitöölane, oblikaöölane, suur-punasuru, silmiksuru, sirelisuru, nõgeseleedik, laikleedik, hele-pisivaksik, roheline kirivaksik, õunapuu-kääbusvaksik.
Liblikad on olnud Eestimaa suvede üheks lahutamatuks osaks. Ja kevadel on nad ikka olnud ühed esimesed kevadekuulutajad. Meie vanarahval oli juba oma arvamus kevadel nähtud esimese liblika kohta, see ennustas milline tuleb eelolev suvi. Kollast liblikat nähes pidavat tulema päikeseline suvi. Kirju liblikas ennustas mitmekesist ja põnevat suve, valge liblikas aga rasket ja must kurba suve.
Liblikaid ohustavad tegurid.
Liblikaid ohustavad toidutaimede nappus. Paljud toidutaimed on liigid, mida me peame umbrohtudeks, mis me ära mürgitame või lihtsalt välja kitkume.
Ohtlikud on liblikatele ka putukamürgid ehk pestitsiidid. Mürgid tapavad liblikad ja nende röövikud, aga on kahjulikud ka neid söövatele lindudele ja putuktoidulistele loomadele. Seetõttu on targem kasutada kahjuri- ja umbrohutõrjeks keskkonnasõbralikke meetodeid.
Liikide arvukuse kahanemises on tihti süüdi ka elupaikade hävimine, mis toimub näiteks kinnisvaraarenduse ja tee-ehituse, samuti üha tiheneva liikluse tõttu.
Kuidas muuta aed liblikate jaoks ligitõmbavamaks, mida selleks teha.
Liblikate liigirohkuseks on väga oluline väikebiotoopide olemasolu, paljud liigid kasutavad elamiseks ja toitumiseks kultuurmaastikel paiknevaid looduslikke elupaiku- väikebiotoope.
Liblikaid kaitsta saame neile sobivaid elupaiku luues või säilitades. Maailmas kogub üha enam poolehoidu loodusega kooskõlas toimuv aiapidamine. Loodussõbralik aed ei tähenda hooldamata aeda. Aia suurus ei ole samuti olulisim tegur, mis määrab selle kasulikkuse elukeskkonnana. Loodussõbraliku aiapidamisega muudetakse aiad eluslooduse jaoks väärtuslikeks aladeks, see muudab aia väärtuslikumaks ka inimeste jaoks.
Välja tuleks uurida, millised liblikad aia ümbruses elavad, et neile sobivaid toidutaimi aias kasvatada. Liblikatele on vajalik ka päikesepaisteline aiaosa. Aktiivseks liikuma hakkamiseks on liblikatel vaja, et väline soojusallikas nende kehatemperatuuri teatud kõrguseni kütaks.
Paljud liblikad ei ela aedades seetõttu, et seal ei kasva nende röövikute jaoks vajalikke toidutaimi, seega oleks vajalik aias kasvatada liblikaröövikute jaoks olulisi toidutaimi. Mitmete liblikaliikide, näiteks nõgeseliblika, koerliblika, lapsuliblika, päevapaabusilma paljunemine sõltub kõrvenõgese olemasolust ja kui nad seda ei leia, siis mingi muu taim seda ei asenda. Aeda võiks jätta kuskile varjulisemasse kohta kasvama lapikese, kus kasvab ka kõrvenõges ja põldohakas.
Sageli nukkuvad ja talvituvad röövikud kuivanud taimestiku sees. Seetõttu võiks sügisel aeda mitte liiga hoolsalt korda teha, vaid oodata kuivanud taimevarte koristamisega kevadeni.
Aias tuleks kasvatada nektarirohkete õitega taimi, mis on olulised liblikavalmikute jaoks.
Liblikavalmikutele meelepärased toidutaimed on kultuurtaimedest: sirelid, kukeharjad, kobarpead, astrid, monardad, habenelgid, harilik kirikakar, harilik siniliilia, harilik öölill, purpur siilkübar, tähkjas liatris, uniohakad, Davidi budleiad, heleeniumid, ohakad, tulinelgid, leeklilled; looduslikest taimedest: harilik äiatar, harilik kukesaba, harilik vaarikas, harilik vesikanep, harilik võilill, hiireherned, ohakad, raudrohud, jumikad ja maitsetaimedest: liivateed, mündid, salveid, harilik iisop, harilik pune, murulauk, tähkjas lavendel.
Oluline on ka liblikatele varjumisvõimaluste loomine, selleks sobivad aias kasvavad ronitaimed, põõsad ja ka amplitaimed. Võimaldada tuleks liblikatele ka ligipääs veele. Betoonservaga aiatiigist ei ole kasu, kuna liblikad saavad vett imeda märjalt pinnaselt, parim on niiske porine pind.
Seda kõike arvesse võttes on võimalik luua aed, mis harmoneerub loodusega on liigirikas, värvikirev ja täis elu! Kas pole tore!!
